Haridust on Keilas antud juba aastast 1867. Keila Algkool tegutseb majas, mis on valminud 1930 j a mis on ehitatud kohalike elanike annetustest . Raha koguti vabadussõja mälestusmärgi püstitamiseks. Keila aleviku ja ümbruskaudsete valdade rahvas otsustas vabadussõja mälestuseks püstitada koolimaja. Hoone seinal on mälestustahvel vastava pühendusega. Vahepealsetel  okupatsiooniaegadel oli mälestustahvel peidetud koolimaja pööningule saepuru ja prahi sisse, see leiti 1992.a. ja praegusel ajal on originaal koolimaja fuajees  aukohal ning välisseina kaunistab dublikaat.

Koolihariduse algusest Keilas

Esimene Keila köster - koolmeister oli Elias Packel, kes hakkas 1691. aastal köstrimajas lastele haridust andma. Kuigi koolimaja jäi ehitamata, õpetati noori köstritoas. Lastele õpetati kirjatarkust, katekismust ja kirikulaule. 1726. aastal Elias Packel suri, sellesk sajaks oli Keila kihelkonnas 478 lugeda oskajat.Koolihariduse arengut pidurdas sajandilõpu nälg ja algav Põhjasõda. Järgneva saja aasta jooksul Keila koolielust andmeid ei ole leitud.

19. sajandi algul kehtestati Eestimaa kubermangus "Eeskiri rändõpetajate kohta". Rändõpetajad tegutsesid piirkonnas, kus ei olnud veel vallakoole avatud. Rändõpetajate ehk "loetajate" põhieesmärgiks oli koduõpetuse kontrollimine ja nende laste väljaselgitamine, kes lugeda ei osanud.

1820. aastal seadis pastor O.R. von Holtz Keila kihelkonnas sisse kaks rändavat lugemisõpetajat. Kihelkond maksis rändkoolmeistritele palka kuni 1884. aastani.

Pärisorjuse kaotamisega Eestis seati talupoegade koolitamises sisse küllaltki selge korraldus. Eesti talulapse haridustee algas külakoolis, edasi võis õppida kihelkonnakoolis. 1870-1880-ndatel aastatel kehtestati kohustuslik koolisundus kogu Eestis. 1880-ndatel saavutati maarahva seas peaaegu täielik lugemisoskus.

Eestlaste ärkamisaega kuulub ka Keila vallakooli asutamine 1867. aastal, kui iseõppinud Kustas Ampel hakkas Valkse külas Väljaotsal kooli pidama.

1886. aastal asus vallakool Väljaotsalt Kruusiaugule., mistõttu sellel aastal koolis õppetööd ei toimunud. 1887. aastal sai õpetajaks Läänemaal Kuuda seminari lõpetanud Kustas Väljamäe. Kruusiaugul õpetasid veel Kustas Laurentius (1894-1897), kes oli Hugo Treffneri kooli kasvandik, Heinrich Maksim (1897-1899), kes oli Tallinna linnakooli haridusega ning Alla Neumann. Kool töötas Kruusiaugul kuni 1919. aastani.

Samal ajal puudus kool Keilas. Lapsevanemad koos kirikuõpetaja Jakob Kukega otsustasid asutada Keila Rahvaharidusseltsi Kooli, mis alustas tööd 1. oktoobril 1907. See oli erakool, mis asus parun von Uexkülli majas (praegune Haapsalu mnt 8). Kooli juhatajaks valiti Henrik Treufeld, õpetajaiks said Amalie Krims ja Villem Tuulik. Kool töötas kahe klassi ja ühe ettevalmistusklassiga. Koolis oli 75 õpilast. Õppetöö toimus eesti keeles, mistõttu polnud see vastuvõetav tsaarivõimudele. 23. mail 1911 kool suleti Riia õpperingkonna kuratooriumi otsusega süüdistatuna kahjulikus mõjus ümbruskonna koolide õpilaste riigikeele oskusele.

1912. aastal alustas tööd venekeelne kool "Keilaskoje pravitelstvennoje utðiliðtðe". Koolis oli 87 õpilast 3 klassiga. Esimese maailmasõja puhkedes mobiliseeriti koolijuhataja Pekarski, mistõttu 1914. aastal kool ei töötanud. 1915.aastal avati kool uuesti. Kool töötas vallamajas. Juhatajaks valiti Marie Bulvin ja õpetajaks Schönrock. 1918-1921 töötas kool Keila Kõrgema Rahvakooli nime all. 1818/1919 õppeaastal avati kuues klass. Keila kool hakkab kujunema 6-klassiliseks algkooliks.

Keila 6-klassiline algkool

1920 valiti Konrad Brehm (eestistatult Preem) Keila kooli juhataja asetäitjaks ja 1935 kinnitati ka Keila Algkooli juhatajaks. 1920/21 õppeaastal oli koolis juba 175 õpilast.

1. jaanuaril, 1922 ühendati Keila algkooliga veel Kumna ja Valingu vallakoolide klassid, 1929/30 õppeaastast Tuula klassid, mis muutusid Keila algkooli paralleelklassideks, kuid töötasid oma endises asukohas.1922/23 suleti Kumna klass.

Keilas puudus koolihoone. Vald üüris kooli jaoks ruume, mis hästi ei sobinud õppetööks. Kuna õpilaste arv samal ajal pidevalt kasvas ja tuli avada paralleelklasse, nõudis 1926. aastal Keila kooli hoolekogu Keila vallalt jällegi koolimaja ümberehitamist. Ümberehitamist ei toimunud, üüriti üha uusi ruume.

Tol ajal pidi iga õpilane lõpetama vähemalt 4 klassi, 5. ja 6. klassis õppimine oli vabatahtlik. Seetõttu oli 5. ja 6. klassi õpilaste arv väiksem. Kool algas septembri lõpus või oktoobri alguses ja lõppes mai lõpus või juuni alguses. Tunnid algasid kell 9 ja tunni pikkuseks oli 50 minutit. Koolist põhjuseta puudujaid trahvis hoolekogu. Trahvide raha kasutati uute raamatute muretsemiseks raamatukogule.

1921/22 õpetati vanemate soovil vabatahtliku õppeainena usuõpetust. 1923/24 muudeti usuõpetuse õpetamine kohustuslikuks, õppimine jäi vabatahtlikuks. Õpilaste teadmisi hinnati rangelt. Rohkesti jäi õpilasi suvetööle või istuma. Peamiseks karistuseks oli klassi ees seismine, kõige rangem karistus oli koolist väljaheitmine.

Paar korda aastas toimus rahaline koolipidu. Peolt saadud raha eest osteti õppevahendeid või raamatuid. Iga aastaga täienes kooli raamatukogu, mis asutai 1922. 1923 asutati koolis karskusring. 1924 sai kool kinoaparaadi, millega hakati kord nädalas näitama õpilastele Tallinnast laenutatud filme. 1925 osteti koolile laulmise tundide läbiviimiseks harmoonium.

Oma osa Keila hariduselus on 1927-1941 töötanud täiendusklassidel ja 1929-1947 Keila mõisas töötanud põllutöökoolil, mis oli mõeldud poistele. Tütarlaste täiendusklassi võeti vastu 6-klassilise algkooli lõpetajaid, kus õpiti käsitööd, majapidamist, aiandust, karjakasvatust ja tervishoidu. Täiendusklass lõpetas oma töö 1941, kuna õpilasi oli vähe.

Vaatamata mitmetele nõudmistele puudus Keilas kuni 1930. aastani ajakohane koolihoone. 24.veebruaril 1928 Eesti Vabariigi 10. aastapäeval Keila alevi- ja vallavollikogu ühisel pidulikul koosistumisel otsustati püstitada Keilasse uus koolimaja Eesti Vabadussõjas langenute mälestuseks. Koolimaja ehitamiseks määrati krediit 60 000 krooni, vabariigi valitsus andis laenu 10 000 krooni. Kuna kogu ehitus pidi maksma 95 000 krooni, jäi puuduv 25 000 krooni valla- ja alevivalitsuse muretseda.

Arhitektid T.Mihkelson ja U.Tauk valmistasid koolimaja ehitusplaanid ja eelarve, ehituse läbiviijaks sai arhitekt M.Kolk ja tehniliseks järelvalvajaks arhitekt U.Tauk. 8.septembril 1929 toimus pidulik nurgakivi panek koolihoonele. Koolimaja valmis erakordselt lühikese ajaga. 31.sept 1930 toimus Keila alevi ja valla ühine koolimaja pühitsemine. Uue koolimaja õnnistas piiskop J.Kukk, palveteenistuse pidas U.Köögerdal.

Koolimaja peaukse kõrvale paigutati veidi hiljem kaks tahvlit. Koolimajja sisenedes vasakpoolsele tahvlile oli märgitud koolimaja valmimise aeg, parempoolsele oli kirjutatud tekst: "Austavaks mälestuseks Eesti Vabadussõjas langenuile ehitasid selle koolimaja Keila alev ja Keila vald." Nõukogude korra ajal parempoolne plaat eemaldati. 1990. aastal plaat asetati endisele kohale tagasi.

6.okt 1930 alustas Keila 6-klassiline Algkool tööd uues koolimajas. Koolis oli 220 õpilast, täiendusklassis 23 õpilast, olles seega Keila kihelkonna suurim algkool.

Koolis toimusid pärast õppetööd mitmed üritused ja peod. Pangalaenuga osteti koolile klaver, Keila Laulu ja Muusika Selts kinkis koolile keelpillide komplekti. Muusikaga tegelemiseks olid võimalused head. Koolis tegutses lastekoor Rudolf Oja juhtimisel ja 1939.a alates keelpilliorkester Raivo Erendi juhtimise. Koolis tegutsesid noorkotkad ja kodutütred. Kodutütarde tööd juhtis Naiskodukaitse liige Hermilde Jakobson.

Koolis õpetati järgmisi õppeaineid: eesti keel, matemaatika, kodulugu, looduslugu, maateadus, ajalugu, saksa keel, usuõpetus, laulmine, käsitöö, võimlemine, joonistamine. 1932/33 määrati klassidele ka klassijuhatajad, nende tööd hakati aga tasustama alles 1937/38 õppeaastal.

Keila 7-klassiline kool

1940.a suvel kehtestati Eestis nõukogude võim. Algkool muudeti mittetäielikuks keskkooliks, algkool jäi 4-klassiliseks , 5. ja 6. klass moodustasid mittetäieliku keskkooli. Õpetama hakati uute õppeprogrammide alusel. Välja jäeti usuõpetus, sisse viidi vene ja saksa keel. Emakeele õpikud vahetati välja kõigis klassides.

Juunis 1941 algas sõda NL ja Saksamaa vahel. Punaarmeesse mobiliseeriti õpetaja R.Oja. Kooli juhatajana jäi tööle K.Preem. Saksa okupatsiooni aastail 1941-1944 jätkas kool tööd 6-klassilise algkoolina. Nõukogudeaegsed korraldused tühistati. uuesti hakati õpetama usuõpetust, vene keel jäi välja. Puudus oli õpikutest ja küttest, sageli töötati külmades ruumides.

1943 võeti koolihoone sõjaväe kasutusse. Sinna viidi sõjaväe laod ja hobuste kool. Keila Algkool viidi tagasi Jaama tänavale (endine polikliiniku hoone). Kool alustas tööd kahes vahetuses. Saksa okupatsiooni ajal klassivälist tegevust ei toimunud. Töötas kooli internaat.

1944 okupeeriti Keila uuesti punavägede poolt ning Keila koolis algasid taas ümberkorraldused. Uueks kooli direktoriks määrati Aleksander Rebassov. Alustasid tööd Keila Mittetäieliku Keskkooli algklassid 128 õpilasega. 5. - 7. klass alustasid tööd 106 õpilasega. 1944-1954 töötas algkool Keila Mittetäieliku Keskkooli koosseisus. Tegevust jätkas ka internaat, kuna paljud õpilased käisid koolis maalt. Koolikohustus algas 7-aastaselt ja kestis 16. eluaastani.

1946/47 loodi Keilasse vene kool ja pagutati see Keila kooli ruumidesse. Kool hakkas tööle kahes vahetuses - eesti kool hommikuses ja vene kool õhtuses.

1947.a märtsis direktor A.Rebassov arreteeriti ja saadeti Siberisse süüdistatuna sini-must-valge lipu hoidmises. Direktori kohusetäitjaks määrati õppeaasta lõpuni H.Venda. 1947-1954 töötas Keila Mittetäieliku Keskkooli direktorina Rudolf Oja, 1954-1956 oli ta Keila Keskkooli direktor. Direktorina töötades andis R.Oja koolis laulmise tunde ja oli muusikatöö hingeks majas.

1951 ühendati eesti õppekeelega kool ja Vene Mittetäielik Keskkool. Pärast ühendamist oli õpilasi 348 ja õpetajaid 23.

1954-1978 kuulus algkool Keila Keskkooli koosseisu.

Keila Algkool

1978 eraldus Keila Algkool Keila I Keskkoolist ja asus tööle iseseisva koolina, kuna 1975 valmis keskkooli jaoks uus hoone Põhja tänavas. Eraldudes oli Keila I Keskkoolis üle 800 õpilase ja algkoolis 467 õpilast.

Keila Algkool on Eesti suurim algkool, kool töötab kahes vahetuses ja võitleb pidevalt ruumikitsikusega.

Iseseisva Keila Algkooli esimeseks direktoriks sai Helgi Ansip, kes pööras palju tähelepanu looduse tundmaõppimisele ja koduloole. H.Ansip oli väga koolikeskne ja õpetaja tööd arvestav ja hindav direktor. Samal ajal oli ta ise väga töökas ja põhjalik, pöörates tähelepanu igale koolitahule.

1985 sai algkooli direktoriks Hella Teemant. Kolleegid meenutavad teda kui südamlikku, heatahtlikku, täpset ja kohusetundlikku inimest, kelle süda valutas ikka kooli, õpilase ja õpetaja pärast.

1978-1994 töötas õppealajuhatajana Kadri Saidlo, kes pärast seda senini jätkas tööd kooli sekretärina. 1994 sai õppealajuhataks Kaja Saar.

1991-1995 töötas direktorina Sirje Raagmets, 1995-1997 Kaja Saar.

1997 valiti kooli direktoriks õppealajuhataja Tiiu Pikpoom, kelle elu seostus Keila Algkooliga juba väga väiksena, kui tema isast Rudolf Ojast sai selle kooli direktor ja emast Ene Ojast õpetaja. Õppealajuhatajaks sai Reet Mettis.