Keila Gümnaasiumi ajaleht Teataja on tegutsenud aastast 1999. Ajalehte hakati alguses käsikirjas tegema ning pilte kleebiti paberile. Leht koosnes kahest - kolmes leheküljest, heal juhul sai viis lehekülge kokku. Üldse tehti lehti üldjuhul kokku umbes 20, sest kes viitsiks ikka sama juttu kirjutada 20 korda ja pilte kleepida 20 korda! Mina küll ei viitsiks! Sellepärast otsustatigi, et asi tuleb teha arvutil. Nii saigi alguse Teataja arvuti kirjalikvorm. Lehekülgede arv küll alguses suuremalt ei tõusnud, kuid Teataja hakkas ilmuma tihedamini, sest käsi ei olnud vaja enam määrida liimi ja pastakaga. Üha rohkem kasvas huvi ajalehe vastu. Kes tahtis lihtsalt oma arvamust avaldada „valjul häälel”, kes aga tahtis gümnaasiumi lõpukirjandiks sellel viisil harjutada, kirjutades artikleid. Samas leidus ka inimesi, kes tahtsid lihtsalt aktiivsed olla ja kooliajal midagi korda saata. Ajaleht arenes, lehekülgi hakkas tekkima rohkem kui 2 või 3. Jutt muutus sisukamaks, sest õpiti vigadest. Teataja sai isegi oma ruumi, tänu Ahti Noor’e tublile töötahtele, kes oli kooli kõrvalt kopitsenud valmis imeilusa ruumi, mis sai kõigile toimetuse liikmetele väga hubaseks ja koduseks. Ruum sai sisustatud pehme mööbliga, mille kinkis meile heasüdamlik õpetaja Siiri Lepikul. Tasapisi saime ka arvuti ning printeri, isegi koopiamasina saime muretsetud! Kuid see polnud kõik, Annamari Nikkel (toimetuse liige) tõi meile veekeetja. Mis oli vast kõige tähtsam, sest üks mõnus tee peale pingelisi tunde, vahetunnis, kulus meile kõigile suurepäraselt ära! Nüüdseks on meil juba oma külmutuskapp, saiagrill ja mikrolaineahi. Nende abil saame keha kinnitada ning paremaid artikleid välja mõelda ja kirjutada.

Ma mäletan, kui ma esimest korda Teataja uksest sisse astusin, mõeldes, mida ma küll teen?! Ma ei oska ju kirjutada! Kuid ma ütlen üht - igaühe hinges meis peitub väike mehike sulepeaga. Me tihtipeale peidame ta enesesse ära ja kardame teda esile tuua, sest me kardame kirjutada. Me arvame, et see mehike ei ole liiga osav, või et tal on liiga kehv sulepea ja kirjutamine läheb nässu. Kuid teate mis? See mehike ei ole sugugi nii kehv kui te arvate. Ta on osavama kui te ette kujutada oskategi. Ta tuleb lihtsalt natuke välja lasta sealt hingest, lasta tal kirjutada! Selleks ta ju meil hinges pesitsebki! Te kindlasti mõtlete, et kust ma seda tean. Ma olen kokku puutunud paljude artiklitega, mida on kirjutatud, olen kutsunud toimetusse palju inimesi. Algul on ei öeldud, sest ei osatavat kirjutada. Lõpuks olen nad siiski nõusse saanud. Esimesed artiklid on olnud soovida, kuid see ongi see, mida me keegi ei tohiks teha – otsustada esimese artikli järgi! Võibolla see mehike on natuke häbelik ning vajab natuke aega meil hinges. Pärastised kirjutised on olnud neil suurepärased! Ja nad ei ole kunagi kahetsenud, et tegid selle otsuse. Pigem vastupidi, neil on hea meel selle üle, sest kirjutamine annab kogemusi, annab võimaluse enda arvamust välja öelda „valju häälselt”.

Teataja kollektiiv on nagu üks suur mõnus pere, meil ei ole kunagi olnud igav, nalja on alati saanud! Igal aastal käime oma südames peituvaid sulemehikesi „toitmas” Rootsi ilusate mälestuste ning kaunite hetkedega, mille kingib meile Keila Linnavlitsus, finantseerides reisi. Tänu kõigile toimetuse liikmetele läbi aegade on saanud Teatajast suurepärane leht! Teataja kõrval on olnud ajalehe sünnist saati juhendajaks Mairoos Kala, vahepeal abistas teda Igor Kromanov. Nad on teinud suurt tööd ning innustanud õpilasi kirjutama elust enesest. Suur tänu Teile selle eest! Oleme saavutanud väga häid kohti Meediakonkurssitel. Oleme saanud peaaegu parimateks! Aitäh ka Keila Gümnaasiumi perele, kes loevad meie lehti, tänu teile me üldse eksisteerime. Aitäh Teile!